Kes ütleb, et ennustaski Roczenit kolme etapi järel liidriks, see ilmselt bluffib
Yeaah, Anaheim 2! See aegade parimaks superkrossihooajaks nimetatud aasta jätkab oma nime vääriliselt. Kolm erinevat liidrit sõidu jooksul, tihe rebimine võidu peale nelja mehe vahel ja main event’is kaheksal mehel parim ringiaeg samas sekundis... Ma ei tea, kuidas sinuga, aga need numbrid kõlavad minu kõrvadele ikka väga hästi.
Taaskord tuleb kiidusõnad saata ka rajadisaineritele ja -meistritele – kõik kolm hooaja esimest rada on olnud erineva iseloomuga, pakkunud väga erinevaid võidusõite ja soosinud erinevaid sõitjaid ning oskusi. Väga tihedad ja rohkete hüpetega rütmisektsioonid, mis võimaldasid palju erinevaid rütmikombinatsioone. Kaheksateist lainet!? Jah, nägid ja lugesid õigesti – küll mitte ühe lainereana, nagu osad fännid sooviksid (tervitused Rebsile :D), ent siiski kahe sirgetäie jagu ehedaid whoops’e olid kõikidele sõitjatele justkui lisavastaseks selles finaalsõidus, pakkudes suurt füüsilist ja vaimset väljakutset. Kui liita 18 laine juurde 250 klassi sõidu ajal alanud vihmasadu, võib vist öelda, et tegemist oli selle hooaja kõige väljakutsuvama elemendiga sõitjate jaoks. Seda ilmestasid tippsõitjate lainetes pidevalt laperdavad tsiklid ja meeste kommentaarid peale sõitu.
Nagu telepildist näha oli, tegi alla sadanud vihm Anaheim 2-le iseloomuliku kõvema rajapinnase ülimalt libedaks ning nendest kahest lainete seeriast saigi kõige olulisem element rajal. Whoops’id on just see koht rajal, kus kõik sõitjad otsivad tagarehvi pidamist, et iga nuki puudutus viskaks neid edasi viimase laine poole. Kui puudutusel pidamist pole – nagu märja rajaga on – hakkab kas esiratas liiga sügavale lainete vahele kukkuma või tagaots tagaratta ringitõmbamise pärast kahte lehte käima. Isiklikult olin väga õnnelik, et vihma hullemini ega varem sadama ei hakanud. Suured mudakad SX-is pole kunagi mu lemmikud olnud.
Punane plaat
Deutschland, Deutschland über alles! Öelda, et mul on Ken Roczeni ja kogu selle ikkagi põhimõtteliselt eratiimi üle ülimalt hea meel, on seda ülevat tunnet arvestades vähe öeldud. Kui keegi selles triumfeerivas meeleolus peaks nüüd ütlema, et tema ennustaski, et 2025. aastal on peale kolme esimest superkrossietappi punane plaat just Ken Roczeni käes, siis ma ei tea, kas seda tasuks uskuda.
Fännidena peame olema tänulikud, et peale kõiki neid raskeid vigastusi ning keerulisi aastaid on selline ülimalt ägeda karakteriga võidusõitja endiselt stardirivis ja lisaks veel sellises vormis. Kenny öeldud sõnad, et ta on rohkem võidusõitja kui kvalifikatsioonimees, on sel aastal ennast täielikult tõestanud. Ajasõitudes on mees olnud esimesel kolmel etapil kohtadel 14-5-9, aga main event’ides ehk võistlussõitudes 2-4-2. Ülimalt stabiilne hooaja algus ning tasuks punane plaat ehk sarja üldarvestuse liidripositsioon.
Selle peale tekib kohe küsimus: kas mees on nüüd üks tiitlipretendentidest? Mina isiklikult seda esialgu nii ei tõlgendaks ja seda kahel põhjusel – Ken on alati hooaja alguses ja läänerannikul peetud kõvema pinnasega radadel hea olnud. Ning teiseks on ajalugu näidanud, et pärast tema suurt vigastust 2017. aastal on ta raskustes olnud üldiselt hooaja teise poolega, mis on tiitli võitmiseks ikkagi olulisem kui hooaja esimene pool.
Esimesed kolm etappi on muidugi andnud ka mõned vastuargumendid minu tõlgendusele ehk teisisõnu on Roczen andnud põhjusi uskuda, et see aasta on teisiti. Kui esimese etapi artiklis mainisin, et tundub, et mees on sellel aastal natuke ekstra agressiivsust 2025. aastasse kaasa võtnud, siis teine muutuja on see, et kui seni pole Kenny tugevate sõidulõppudega hiilanud, siis sel aastal pole mehe hoog ühegi sõidu teises pooles oluliselt langenud.
Elame-näeme, äkki annab selline hea hooaja algus väikese lisa boosti mehele ja ehk suudab ta heade õnnestumiste korral sel aastal tõsisemalt tiitlivõitlusesse sekkuda. Oleme ise podcast’is rääkinud ja ülemaailmsest motokrossimeediast on palju kuulda olnud, et ilmselt on Ken Roczen üks ajaloo andekamaid, kiiremaid ning enim etapivõite teeninud mehi, kes tõenäoliselt oma karjääri jooksul 450 SX tiitlit kätte ei saagi. Suuremat hea lõpuga muinasjuttu kui see, et Ken Roczenist tuleks 2025. aasta 450 klassi superkrossi meister, on raske välja mõelda. Seda, mis edasi saama hakkab, näitab aeg. Praeguseks naudime ja loodame, et Kenny suudab sellist vormi hoida hooaja lõpuni ning pakub meile, Euroopa fännidele, palju ägedaid elamusi.
Jett Lawrence
Kui keegi muretses, kui kiiresti õnnestub Honda tehasetiimil ja vendadel Lawrence’itel tsikkel paremini sõitjate järgi paika panna, siis see mure on murtud. Anaheim 1 etapil sõitnud meestest pole jälgegi – rajal on tagasi just sellised kiired ja vihased vennad, nagu me neid tunneme. Jettile läks Anaheim 2 etapil kirja ajasõidu 1. koht, eelsõidus viisakas 2. koht (Jett hoidis ennast kõvasti tagasi, et mitte sattuda 2025. aastal Jason Andersoni sihtmärgiks). Finaalis hea start ning rahulik, kontrollitud sõit, mis tasustati võiduga. Siiani polnud Jettil sellelt hooajalt ette näidata ei ajasõidu ega finaali võitu – nüüd on mõlemasse kasti linnuke tehtud.
Mis puudutab mehe kiirust ja vormi, siis tundub, et ülejäänud mehed peaksid tõsiselt ärevil olema. Ajasõitu vaadates sai hea aimduse, milline plahvatuslik kiirus Jettil sees on. Ja panna superkrossi ajasõidus teisele mehele peaaegu sekundiga, on karm värk. Honda tiimi ja sõitjate sõnul on tsikliga veel arenguruumi, mis tähendab, et kõigil, kes tahavad sel aastal tiitlimängus kaasa rääkida, tuleb nüüd nii treeningutel kui võistlustel oma toore kiiruse kallal tõsiselt vaeva näha. Head meelt teeb lisaks asjaolu, et USA fännide kriitika tõttu eelmisel aastal kinniseks ja napisõnaliseks muutunud Jett on asendunud vana hea rõõmsameelse, sõbraliku võidumehega, kes ka staadionipublikult aplause teenib.
Tomac & Sexton
Seekord oli siis Sextoni kord külmetushaiguse sümptomitega rajal maadelda. Kui välja arvata paar kaamerasse jäänud lihtsat viga libedal rajal, siis oli sõit ilus ja viisakas, kuid viimane protsent, mida oleks rajal vaja läinud, et võidu osas kaasa rääkida, jäigi sel korral puudu. Anaheim 1 etapivõit, San Diego ajasõiduvõit, Anaheim 2 ajasõidu 3. koht ja finaali 4. koht ning hooaja üldtabelis 2. koht, 3 punkti liidrist – kui sellist statistikat mõnele tiitlipretendendile hooajaeelselt pakkuda, siis usun, et nad võtaksid selle kohe vastu, mõttega, et siit on hea edasi minna. Just seda Sextonil teha tulekski – mitte liigselt analüüsida, vaid keskenduda oma heale ja kiirele sõidule nii trennides kui ka võistlustel. Startidele tuleks kõvasti rõhku panna. Mida kõvem on konkurents, seda olulisemaks muutuvad stardid, ja nendega Sexton endiselt ei hiilga.
Tomac on hoos, selles pole kahtlustki. Ajasõitudes on mees kogu aeg esiotsas ning sõitudes tuleb asi täpselt sama hästi välja. Füüsises ei tohiks ka enam kahtlust olla. Üks etapivõit San Diegost, kus sprinditi tandemina koos Jettiga 25 minutit jutti, ning kaks etappi, kus mees on tulnud sõitjaterivi lõpust väga tugevatele kohtadele esiviisiku piirimail. Üldtabelis on Tomac 4. kohal ja etapivõit San Diegost annab hea hooaja alguse, kuid usun, et mees keeb seest korralikult. Eelkõige just sellepärast, et mõne rumala apsu või halva valiku tõttu on läinud kaotsi korralik ports üliolulisi punkte hooaja üldtabelis.
Nii Sextoni kui ka Tomaci jaoks oli tegelikult hooaja algus ehk isegi parim aeg maailma kiireima mehe Jett Lawrence’i ees punktiedu kasvatada. Selle võimaluse on aga mehed jätnud erinevatel põhjustel kasutamata. Nüüd tuleb seda enam ise lihtsalt mees olla ja püüda sammu pidada valguskiirusel paremaks muutuva Jett Lawrence’iga.
Kokkuvõtteks
Esimese kolme etapiga on kõik kõige suuremad tiitlifavoriidid oma etapivõidu kätte saanud. Mõni pidi selleks rohkem vaeva nägema kui teine, aga selge on see, et hetkel lahutab nelja esimest meest punktitabelis ainult viis punkti. Kui sellele juurde liita asjaolu, et tuleval nädalavahetusel Glendale’is sõidetakse kolme võistlussõiduga Triple Crown formaati, siis võib öelda, et asju alles hakkab juhtuma!
